Tervitusi nõukogude Eestist

Tartlasi see vast väga ei lohuta, aga Sõpruses jookseb neil päevil sellise nimega film — käisin ise seda pühapäeval vaatamas ja olen tegelikult siiani nostalgialaksu all. Kuigi jah, vaid paar aastat vanemad vanainimesed püüavad mulle siiamaani järjekindlalt selgeks teha, et mina ei saa ju nõuka ajast mitte midagi mäletada ja seega ei saa ka mingit eelpool nimetatud ajastusse suunatud minevikuigatsust olla, kuna ma olevat liiga noor.

Filmist muud nagu välja tuua ei tahaks kui seda, et muuhulgas kõrvutatakse nõukogude aega ja praegust — ühe ajastu lõpupoole tekkinud lootus ja teatav erutus parema ajastu ootuses ning siis võrdluseks saabunud parema ajastu hall argipäev. Mulle hakkas filmi nägemise järel tunduma, et sellise mustri järgi on minu elus sündmused käinud küll vähemalt kahel korral — viimane neist oli töökoha vahetus.

Sest kas polnud CW koht, millest väljaspool oli rohi rohelisem (kas või näiteks sellest murust, mis meil seal tubade keskel kastides ei kasvanud)? Kas polnud ergastav kogemus vahetada CW millegi edevama ja uhkema vastu? Ja kas ei tekkinud uues kohas üsna ruttu tunnet, siin ma nüüd siis olen, teen oma igapäevast tööd, asjad käivad enamvähem mõistlikke radu pidi, palk on hea, turvatunne on nagu vatti mähitud jänkul, aga mul on niiiii kuradi igav — ei ühtki kataklüsmi, ei mingit ületöötamist ega suuremat pinget, ei ühtki negatiivselt esile kerkivat isikut, keda ühtsustundes sapiselt kritiseerida, mitte mingit suurt karjäärialast otsest vajadust kuhugi veel rohelisema rohuga kohta edasi liikuda?

Kui nii edasi läheb ja kuskil lähikonnas kiiresti ühtki intriigi ei punuta, siis hakkan ma dissidendina tõsiselt alla käima. Isegi Etkar und kompanjoonid ei paku enam erilist ainest. Dziisas, isegi vahukoort oli kuklite peal piisavalt. Ma ei tea, mis ses’t maailmast niiviisi saab.

***

Aga teile muidugi head vastlapäeva ja pikka liugu purunemiskindlal Salvo kelgul! Ja filmi minge kah vaatama.

M-valimised

video://www.youtube.com/watch?v=wHCvf9KA2dU

Kes täna seitsmeseid uudiseid vaatas, …

… see teab, et Aare on nüüd 10 korda kuulsam. Kes ei vaadanud, tegeles samal ajal järelikult millegi muuga.

Kõrvalmärkus kaamerajutu jätkuks

Vist on nii, et enamasti, kui räägitakse seebikarpidest ja peegelkaameratest, peetakse täiesti iseenesestmõistetavaks ja unustatakse teadvustada, missugused toredad asjad veel heade piltide saamiseks kasulikud võiks olla:

Harley-mehi tuleb austada :)

video://www.youtube.com/watch?v=th1rHpmze5s

Kui sõnadega ei suuda …

… projektijuhte veenda, et sa ei taha töövälisel või, mis veel hullem, öisel ajal tööd teha, siis võiks kaaluda enese väljendamist pildi abil:

Turvalisusest

Ükspäev sain aru, et praeguse palgatöölise elu juures minust niipea miljonääri ei saa, kuigi soov selleks saada on järjekindlalt kogu aeg olemas.

***

Seadsin siis eile sammud Eesti Lotosse, et aktiveerida enda kasutajakonto nende veebisaidi kasutamiseks miljonääriks saamise eesmärgil — kunagi pandi see konto sisuliselt lihtsalt kinni kuigi minu jaoks sisselogimiskatsel konstruktiivse teatega, et su kasutajatunnus või parool on vale ja et kasutajakonto aktiveerimiseks oleks piisav tulla Tallinnasse, Pärnu maanteele nende kontorisse. Ükskõik siis, kuskohas sa ka ei asuks. Tule aga kontorisse. Siis vaatame. — Karmid turvareeglid, mõtlesin tookord vist. Või mõtlesin hoopis, et no on kuradi tropid. Ei mäleta.

Seekord siis oli Pärnu maanteele nende kontori kanti nagunii asja ja otsustasin lõpuks seal siis ära käia. Vastuvõtulauas oli elatanud tädi, viisakas ja sõbralik ja puha — tõesti, niikaua kui ta suud lahti ei teinud, jättis ta firmast väliselt väärika mulje. Palus mul täita konto aktiveerimise avalduse lüngad – sealhulgas lünga kasutajanime ja parooli kohta. [Kõrvaline vahemärkus: ruumis oli peale meie kahe veel kaks omavahel rääkivat aga siiski kuuldeulatuses tädi ja kohe minu selja taga järjekorras oli veel üks turske, patsiga ja kurjakuulutava näoga varastes kolmekümnendates mees.] Võtnud siis mu avalduse vastu, luges tädi mu täidetud lünkades olevad väärtused summutamata häälega ette ja küsis muuhulgas üle, kas kasutajatunnus Ahtoj on mul mõeldud ikka suure tähega ja kas ta näeb õigesti, et parool on ahto1234 ja kas paroolis on kõik väikesed tähed. Mõhõh, jah, mõmisesin ma hämmingus vastu.

Minu viis senti selle peale, et tõenäosus, et nad ID kaardist midagi kuulnud oleks, on väiksem kui võimalus neilt miljon võita. Mitte et see muidugi kahandaks minu usku sellesse, et ma selle miljoni sealt võidan. Et siis näiteks Sandrilt korter ära osta.