Archive for jaanuar 2007|Monthly archive page
Suurte poiste mänguasjad vol2 – Olympus mjuu 725 SW
On pikematagi selge, et ühel ontlikul portaalitoimetajal peab olema ametifotoaparaat. Ei tulnudki palju moosida, eraldati vajalikud vahendid ning eile tassisin siis tuttuue seebika poest ära. Ärge nüüd virisege, et seebikas ei kõlba kuhugi ja alla peegelkaamera pole mõtet pildistamist ette võttagi – seda ma kuulen oma koduselt fotograafilt piisavalt. Mul oli vaja aparaati, mis taskusse ära mahuks ja mis ilma pikema jutu ja kruttimiseta enam-vähem normaalset pilti teeks.
Valik, nagu ma juba kusagil eespool mingi teise asja kohta ütlesin, oli masendavalt kesine. Minu vana hea Pentax, mis mind juba aastaid truult teeninud, oli praktiliselt sama hinnaga, aga paraku ka enam-vähem samade näitajatega saadaval. Canon teeb väga häid peegelkaameraid, kuid digiseebikatega on mul seni ainult jamade pinnal kokkupuuteid olnud. Nikon ja Sony ei pakkunud kah midagi muljetavaldavat. Jäi Olympus. Näppisin mjuu 740-t, aga välimus tundus kole
Mjuu 725 SW nägi piisavalt šeff välja, lisaks arvasin, et blogipidaja kirju elustiili juures kuluvad vee- ja põrutuskindlus marjaks ära. Nii ma ta ära tõingi.
Lisan ka ühe näidispildi, püüdke ära arvata, millega tegemist

Mõned tähelepanekud edaspidiseks:
- Pildistabilisaator on saadanast. Vähemalt sellel konkreetsel mudelil on ta kuidagi hüperaktiivne ning tõmbleb käevärinat ennetada püüdes nagu marutõbine konn…
- Suurt ISO tundlikkust pole mõtet taga ajada. Isegi kui see on 1600 nagu sellel konkreetsel mudelil, ei saa pimedas ikkagi korralikku pilti.
- Suur suum on küll tore asi, aga juba kolmekordse puhul jääb värinast tingitud kerge karvasus sisse.
- Ma pole kunagi näinud, et tarkvaraline punasilmsustõrje töötaks. Ei selle ega ka mõne teise fotoka puhul.
- Kaamerat valides tuleks kuskilt hankida ka kaasasoleva softi demo, selle konkreetse mudeli soft on täiesti konkreetselt lollakas. Isegi Windows Explorer teeb palju paremat tööd.
Ma seda pilli esialgu siiski poodi tagasi ei vii, äkki avastan veel mingeid vigu
Joel makes my day… almost every time.
Rõõmsalt esimest päeva puhkusel ja loen peaaegu stressivabalt e-kirju. Seega aitäh aga stressileevendamisvahendit seekord ei vaja (kuigi tundub väga efektiivne). Peaaegu stressivaba, sest mööblipood on minu diivani tarnet jõudnud tänaseks juba 4!!! korda tarne aega edasi lükata (iga kord 2 päeva võrra). Kuid head inimesed ütlevad, et ma peaks olema õnnelik, sest pood vähemalt helistab ette, et kaup ei jõua ja vabandab, mitte ma ei ole pidanud kodus istuma ja lolli näoga ootama iga kord.
Aga joelilt siis seekord selline noppeke, mis mul tuju jälle heaks tegi. Teemaks spordiala nimega software design in a team:
What kills me is the teams who get into the bad habit of holding meetings every time they need to figure out how something is going to work. Did you ever try to write poetry in a committee meeting? It’s like a bunch of fat construction guys trying to write an opera while sitting on the couch watching Baywatch. The more fat construction guys you add to the couch, the less likely you are to get opera out of it.
At least turn off the TV!
Edu
Siki
Enam ei teagi, kas on reede
Jah, Ahto, sinu tähelepanek oli õige: vastavat teavitusteenust www.isitfriday.net nähti netis viimati 6. jaanuaril, rahu ta põrmule
Kas on soovitusi, mida meie lingikogusse tolle väärt saidi asemele panna?
Anti-stress kit
Meile, kes me CW-järgse elu-olu enestele teadlikult ja edukalt täiesti stressivaba oleme valinud, sellist asja muidugi vaja ei ole, aga Aare poolt avaldatud aastalõpustatistika järgi käib siin rahvast ka Kapa-Kohilast, kes stress-management’ist mitte midagi võibolla ei tea.
Läks aega, mis läks, aga …
… lõpuks võeti ilma diagnoos ja prognoos ilusti kokku ühte kõigile selgelt mõistetavasse lausesse: www.hot.ee/ilm
Levitame rõõmusõnumit -Kairil sündis tütar!
TÄIENDATUD 17.01
Kairi says:
http://fx.fotopic.net/c1187034.html – siin pilte meie tibust, loodetavasti ta ei pahanda kui jagan. Hetkel siis veel lihtsalt TIBU, kuna ametlik nimetamistseremoonia pole veel aset leidnud.
ikka Siki
Just täpselt laupäeva 13. jaanuari hommikupoolikul nägi ilmavalgust tütreke täiesti normaalses kaalus ja pikkuses, oodatud ajal (st mitte küll arstitädi määratud päeval). Ema ja laps asusid veel täna päeval Elite erakliinikus Tartus. Seega tuleb nüüd neile natuke kojujõudmise ja kosumisaega anda ning siis üks korralik dissidentide rünnak sooritada katsikule mineku sildi all! Uurin nädala jooksul noorelt emalt, kuidas tal olukorraga kohanemine edeneb ja millal ta sissetungi taluma võimeline on ning panen siis ka siia ülesse, et kaugemalt tulijad ikka ka teavitatud saaks.
Kuna ise siirdun juba järgmisest nädalast ka puhkusele siis tunnen ootamatut vabaduse hõngu ja olen nõus igasugu üritusi planeerima – korraldama. Ainus miinus on see, et alkoholi tarbida ei saa ja olen järjekordselt avastanud, et maailmas on ikka liiga palju häid alkoholi sisaldavaid jooke. Lohutan ennast vaid sellega, et seegi karskusperiood on mööduv ja siis on jälle San Jose ja Pierre Magloire minu sõbrad
Seniks olete kõik teretulnud ühinema minuga mahlakokteilide põnevas maailmas.
Vene jõulud
Venemaal on selline ütlemine:
Хорошему программисту на Новый Год приходит Дед Мороз, а плохому приходит Дед Лайн.
Ehk siis maakeeli: Heale progejale tuleb näärideks Nääritaat, pahale aga Liinitaat
Itimees on tore olla
… sest ühelgi teisel elualal ei lase kliendid oma kõrvu nõusolevalt lonti, kui sa neid idioodiks sõimad
Põhjalikum kirjeldus siin.
Selline pusle, …
… et kui õigesti kokku paned, siis tuleb Pritni Spears, aga kui kas või üks klots valesti läheb, siis saad Parbara Straisandi. — Tegelikult meenus hoopis teine lugu:
Ükspäev astusin Tartu-Tallinna rongile ja vähesest ärevustundest hoolimata elus esimest korda kohe I klassi vagunisse. “Kas siin vabu kohti on?,” küsisin tüsedalt vanalt vagunisaatjatarilt. “Jah, kohad, mille ees laual taldrikut pole, on vabad,” oli sõbralik vastus. Kõndisin siis kottide raskusele vaatamata reipalt edasi – hm, ainult taldrikutega lauad, vasakul, paremal, edasi sama lugu. Põhjuseta peatuda vaguni lõppu jõudnud, jäi üle tõdeda, et treenitud matikumõistust, mis oleks vana saatana* riugast aidanud läbi näha, täna kodus polnud — “kuradi baaba!,” näitasin mõttes selja taha keskmist näppu ja astusin edasi kohta otsima II klassi vagunist.
Kuna võõrad inimesed mulle väga ei meeldi, siis otsisin endale mõlemad-istmed-ilma-võõraste-inimesteta tunnusega kahekohalist istekohta. Oh õnn ja rõem — ühe leidsingi, aga enne kui ma maha jõudsin istuda, et segamatult kogeda, et seljatugi on umbes sama palju ettepoole kaldu kui teraviljakombaini Don 1500 esiklaas, jõudis end minu kõrvale istuma sättida üks nõgimusta peaga võõras noor neiu — häbenemata otsa vaatamisel selgus, et mitte just minu maitse, aga ega ettenägelikult rongisõiduks varutud kuradi hea raamat ja juhuslik ideaalne noor võõras naine kõrvalpingil polekski kuidagi kokku sobinud. [Tahtmine on taevariik - saamine iseasi. Nõnda mõtlevat need, kes kunagi midagi ei saa
. Mina mõtlen muidugi teisiti.]
Kuradi hea lugemine oli seekord Noorte Autorite Koondislase Vahur Afanasjevi “Kastraat Ontariost.” Peaaegu kirjeldamatu on, kui hästi lõhnas kõrval istuv neiu, aga kuidagi suutsin magusat masohhistlikku valu taludes ikkagi raamatusse süveneda. Parajasti oli raamatus (lk. 80) juttu väljamõeldud tegelasest, kellestki Veiselinna staarajakirjanikust ja uudistetoimetajast Aare Grisna’st, kui äsja Jõgeval peatunud rongi sinna vagunisse, kus tundmatul noormehel oli ühelt poolt häda mitte päris tema rikutud maitse järele oleva neiuga ja teiselt poolt anti-ortopeediliste seljatugedega, astus keegi habetumata aga kuidagi tuttavlik meesterahvas — kui temperatuuride erinevusest tekkinud udu meesterahva prillidelt hajus, oli muidugi selge, et tegemist on samuti ajakirjandusega tegeleva aga see eest veel väljamõtlemata tegelase Aare Kirna’ga.
***
Natuke huvitab, kas kirjanik on väljamõeldud tegelase nime tuletanud ainult krišnaiitide mantrast** või on meie suurel juhil ja õpetajal Aarel au olla raamatutegelase prototüübiks?
* – mida saatan maa peal ise teha ei suutvat, seda tegevat ta tigedate vanade naiste kaudu [võibolla hommik on targem kui õhtu, aga praegu hilja õhtul tõesti ei mäleta, kelle tabav aforism see nüüd oligi - ise pakuks kas Mark Twaini või G.B.Shaw-d]
** – kõlas mälu järgi umbes nagu hare krišna, hare krišna, krišna krišna, hare hare, …
Kommentaarid (4)
Lisa kommentaar
Kommentaarid (2)